Eelmises artiklis mõtisklesin inimliku äri võimalikkuse üle ja otsisin selle kujunemise mõjutegureid. Jõudsin arusaamani, et minu vaatenurk määrab ära minu reaalsuse. See põhjuslike seoste jada kujuneb järgnevalt: vaatenurk määrab ära taju, taju määrab uskumuse ja uskumusest sõltub minu käitumine. Minu käitumine annab kas tulemuse (soovitu) või tagajärje (soovimatu), mis sündmusena määrab ära minu kogemuse ja see kogemus ongi minu reaalsus.
Vaatenurk → Taju → Uskumus → Käitumine → Sündmus → Kogemus → Reaalsus. Selles jadas on kaks trooja hobust – käitumine ja sündmus. Kui kõiki jada osi saab vaadelda enda sees toimuvana, siis käitumine ja sündmus on kaks ust, mille kaudu välismaailm sisse murrab. Üks näide. Ma ei suitseta, sest pean seda tervisele kahjulikuks. Ometi olin noorsõdurina sunnitud 5 päeva täissuitsetatud rongivagunis läbi Venemaa loksuma. Teine näide. Ma võin olla ääretult rahumeelne inimene ja selliselt ka käituda, aga ühel hetkel minetavad poliitikud vastutustunde ning algab sõda. Esimese näite käitumine ja teise sündmus on risti vastu minu valikutele ja muudavad jõuliselt minu reaalsust.
Seega peame olema valmis selleks, et meie enda teadlike valikute kõrval mõjutavad meie elu väga tugevalt nn grupivalikud ehk grupiteadlikkus. Kui me seda teame ja sellega arvestame, siis on suur tõenäosus, et saame elus väiksema kulumise hinnaga hakkama. Me lihtsalt jälgime tähelepanelikult enda sees toimuva kõrvalt ka seda, mis toimub meie ümber! Haridus on valmisolek toimuvate muutustega hakkama saada.
Ühiskonna arengutaset näitab see, mida peetakse kasulikuks. Teisisõnu me räägime sellest, mida väärtustatakse ehk mida peetakse väärtuseks. Kui ühiskonna peavool püüdleb viie rikkama hulka, siis järelikult on rikkus, raha ja majanduslik heaolu selle ühiskonna olulisemaid väärtusi. Ühest küljest on inimlik püüelda sära ja hiilguse poole. Teisalt tundub see kuidagi lapsik? Seda enam, et tagantjärele tarkus näitab rikkuse ajalikkust ja petlikkust. Ilmselt teame, mis on vahepeal saanud nendest „I“ tähega riikidest, keda mammonajahil eeskujuks seadsime? Mis me selle teadmisega peale oleme hakanud?
Minu Hiiumaa vanaisa armastas öelda, et oleks tal veerandi jagu niipalju tarkust, kui tema naisel tagantjärele. Einstein jälle ütles, et ühtki probleemi ei saa lahendada sama teadlikkuse tasandil, kus probleem kujunes. Ilmselt on tagantjärele targaks saamine ehk oma vigadest õppimine üks arengu peamisi eeldusi? Eksimine tundub olevat igati loomulik ehk inimlik? Seda enam, et eksimatuid inimesi pole olemas. Küsimus on selles, kas me oma vigadest tegelikult ka õpime? Kuidas me saame õppida, kui ei julge tunnistadagi, et oleme eksinud? Kuidas me oleme jõudnud sinnamaani, et vigade tegemine ja nende tunnistamine on muutunud ebanormaalseks ehk normidele mittevastavaks? Normaalne tundub olevat jagada maailm kaheks: eksimatud ja ekslikud, õiged ja valed, võitjad ja kaotajad, normaalsed ja ebanormaalsed … Kas Sulle tundub ka, et loomulik ja normaalne enam ei kattu?
Kuidas me sellisesse olukorda jõudnud oleme? Kus me oma normi ehk normaalsuse ebaloomulikuks muutsime? Millal ja kuidas kujunes välja ebainimlik arusaam, et eksida ei tohi? Kus peituvad sellise arusaama juured? Kui soovime tõesti oma ellu rohkem inimlikkust tuua, siis on ilmselt vaja need juured üles leida? Seega siis, kus nad on? Kus oleme õppinud väärtustama ehk hindama ainul õigeid vastuseid? Just nimelt. Õigeid vastuseid … hinnatakse koolis! Kas on võimalik, et kurja juur on peidus kooli hindamistavades?
Hinnete panemine ehk hindamine on ju normaalne? Ja ilmselt ongi – me oleme endale sellise normi kujundanud. See on lihtsalt olnud meie kooli- ja hilisema tööelu lahutamatu osa juba aastakümneid. Miks?
Väidetakse, et hinne on hea motivaator? Motivatsioon aga jaguneb allika järgi väliseks ja sisemiseks. Küsimus pole selles, kui motiveeritud inimesed on, vaid kuidas nad motiveeritud on? Väliselt motiveerib meid reeglina kas autasu teenimine või karistusest hoidumine. Parim sisemine motivaator on sügav huvi. See on see huvi, millega kõik lapsed maailma avastama hakkavad. See huvi hakkab vaikselt hääbuma, kui selgub, et igale küsimusele on juba üks ja ainuõige vastus olemas. Reeglina hinnatakse seda, kui hästi sa seda ühte vastust tead ja taasesitad? Sellega tuleb leppida või siis saada ebanormaalseks tembeldatud. Humanistliku psühholoogia rajaja Abraham Maslow väitis, et kui väline motivaator tugevneb, siis sisemine käib maha. See tähendab, et orienteerutakse välise hindaja ootustele …
Hinded pärsivad õpihuvi ja seavad lae, millest kõrgemale lihtsalt enam ei püüelda. Üsna ruttu saadakse aru et asi pole õppimises ja riskide võtmises vaid „heade hinnete“ saamises. Eesmärk muutub tähtsamaks kui protsess! Spikerdamine ehk vargus muutub normaalseks, sest hinnatakse mitte arenguprotsessi vaid tulemust. Mõnigi õpetaja ütleb, et spikerdada võib, aga vahele ei tohi jääda! Ja nii me legaliseerimegi varguse, ebaterve konkurentsi ja saamahimu.
Paljud noored usuvad aastaid, et koolis käimise peamine mõte ongi hinnete saamine! Sellele eksitavale vaatenurgale lisaks on hinded …
– pingeallikas, sest ei sisalda piisavalt informatsiooni ;
– võimu sümbol, mille kasutamine enese kehtestamiseks on destruktiivne, aga paraku laialt levinud;
– kontrolli ja sorteerimise vahend, mis pingereastab (!) ja vastandab inimesi.
Hea õpetaja ei pea panema hindeid, sest tal on õppijaga selge inimlik suhe ning piisavalt oskusi ja aega õpingute käigus tagasisidet anda, mis õppija huvi üleval hoiab. Üks kognitiivse psühholoogia pioneere – Jerome Bruner on öelnud, et peaksime õppima edu ja ebaedu kogemuse edastama lihtsalt kui informatsiooni, mitte kui autasu või karistust!
Kuidas see vaatenurk Sulle tundub? Mida selle teadmisega peale hakata, kui soovime luua inimlikumat reaalsust? Mida saad Sina teha, et grupiteadlikkust tõsta ja mitte lihtsalt kõrvalt vaadata veel ühe põlvkonna huvi, õpihimu ja inimlikkuse hääbumist?