Muutus, areng ja eneseusk
May 4th, 2008 Posted in artiklid |
Prindi see postitus
|
See kirjutis ei pretendeeri lõplikule tõele. Siin on kirjas autori, tema õpetajate/õpilaste ja mõttekaaslaste tänased tõekspidamised ning tuleb tunnistada, et need muutuvad pidevalt.
Mõni aasta tagasi kirjutasin koos Rahvusvahelise Olümpiakomitee ja teiste abilistega koostöös ühe raamatu. Selle pealkiri on “The Athlete’s Handbook” (Sportlase käsiraamat) ja esikaanele kirjutasin juhtmõtteks nii: „Ükski eesmärk ei ole lõppkokkuvõttes nii tähtis, kui need muutused Sinu sees, mis aitasid selle eesmärgi saavutada.“ Kohtusin ettevalmistusi tehes nii mitmegi spordiajaloo elava legendiga ja tänu sellele, et sain nendega suhelda, muutusin lõplikult eneseusklikuks inimeseks.
Me sünnime siia ilma erineva geneetilise pagasiga. Kus need geenid vormitakse ja meile üle antakse, seda teadlased täna veel öelda ei julge. Küll aga on avastatud selged seosed kultuurikeskkonna ja genofondi muutumiste vahel. Piltlikult öeldes: kui keegi ikka pikka aega (nt mõnikümmend aastat) veenab eesti sportlasi, et sa pead olema sündinud neegrina, et kiiresti joosta, siis ei muutugi nende jooksusamm nobedamaks, sest nad ei saa ju neegriks muutuda.
Käitumised ja kombed on otseselt seotud uskumuste ja tõekspidamistega. Kui keegi räägib järjekindlalt, et meie rahvas on spordirahvas või laulurahvas või sündinud põllumehed või teadlased või midagi muud ülevat, siis tunneme ennast (igaüks eraldi ja kõik koos) väljavalituna. Säärane suhtumine/suhtlemine aitab vormida positiivseid väärtushinnanguid. Olen oma rännakutel erinevais maailma paigus näinud sedasama sädet süttimas paljude inimeste silmis, kui nad pajatavad sellest, mis nende rahval eriti hästi välja tuleb.
See, millesse me usume, sellele me ka keskendume
Ja see, millele me keskendume, loob iga mõtte, sõna ja teo kaudu tasapisi, aga järjekindlalt meie reaalsuse. Kõik saab alguse mõttest, siis ütleme oma mõtte välja või paneme ta kirja ning siis hakkab see kajastuma meie käitumises ja tegudes. Vaata neid sõnu siin enda ees paberil. Veel mõni nädal tagasi olid need mõtted minu peas, siis sõnad minu suus ja nüüd on nad trükisoe reaalsus, mis kannab mõtet, mida ise järgin. Vaata seda ruumi ja hoonet, milles sa viibid. Mingi aeg tagasi oli see kõik pelgalt idee kellegi peas – täna on see füüsiline reaalsus. Täpselt nii saavadki mõtted teoks ja täpselt nõnda sünnibki nn reaalne maailm.
Keskendumine negatiivsele ehk asjadele, mida tegelikult ei taheta, toob aga kaasa probleeme. Väga suurt rolli mängib see, millele me konkreetselt keskendume. Kui keegi ikka kogu aeg intensiivselt mõtleb ja kinnitab, et temast ei sõltu ju midagi ja tema peab noppima neid palukesi, mis teistest üle jäävad, siis ta loobki endale ise iga mõtte, sõna ja teoga just sedasama jäägi-nokkimise-reaalsust. Kui keegi usub, et võita saab ainult teiste kaotuse hinnaga, siis on elu tema sees ja ümber üks suur lahinguväli… kuni tema uskumus muutub. Ja fakt, et kõik muutub, on tõenäoliselt ainus asi, mis mitte kunagi ei muutu!
Selleks et ise oma reaalsust luua ja sellega õnnelik olla, peab sul esiteks olema üsna selge kujutluspilt sellest, mida sa tahad. Teiseks on vaja selget tahet, et see kujutluspilt ka teoks teha. Tahte käivitab usk, et see, mis ma nüüd teen, on õige. Üks väga oluline küsimus võiks kõlada nii: „Kas see usk, mis tahte käivitab, peaks olema sisemine või võib ta olla ka väline? Kas see peaks olema sinu enda usk või sobib ka pime usk kellessegi? Lihtne vastus peitub selliste küsimuste taga:
Millist elu sa elada tahad?
Kas seda, mida sa ise lood, või seda, mida teised sulle loovad (ehk mis teistest üle jääb)?
Miks toimub areng?
Mulle meeldib järgmine loogika: inimene areng toimub tänu sellele, et ta hakkab pöörama tähelepanu asjadele, millele varem ei pööranud. Ta leiab uusi detaile ja seoseid, mis täiendavad tema senist tervikpilti ehk arusaama elust. See muutus tingib omakorda muutuse konkreetse inimese olemises ja käitumises. Siinjuures tuleb rõhutada, et areng on loomingu, mitte õppimise funktsioon – ainult vaatamisest või kuulamisest või lugemisest ning meeldejätmisest ei piisa: tuleb proovida ja katsetada, et päriselt uuele tasemele jõuda. Kusjuures arengu puhul ei ole põhiküsimuseks mitte kas? vaid millal? Areng toimub igal juhul ja meie valime õige aja järgmiseks sammuks.
Looming, mille kaudu tähelepanuvõime avardub, sünnib enese suhestamise kaudu. Mitte midagi tõeliselt suurt ei tehta siin ilmas üksinda. Ühiskondlikku arengut näitab liikumine ühtsuse, mitte eraldatuse suunas. Teiseks mõõdupuuks on kõrgemate arusaamade rakendamise aste. Suurte muutuste tegelik teostamine ühiskonnas eeldab kriitilise massi suurt usku koostöö vajalikkusesse ja võimalikkusesse. See usk tekib siis, kui kriitilise massi jagu inimesi astub evolutsiooni järgmisele astmele ehk sammukese tõele lähemale. Maakeeles öeldes taipavad need inimesed seda, mis on neile tegelikult kasulik, ja rakendavad selle siis ellu.
Usun, et ainuke, mis arengu käigus tegelikult ja sisuliselt muutub, on arusaam sellest, mis on kasulik. Kui lisada eespool mainitud (ühiskonna) arengu kriteeriumitele veel üks, siis võiks selle lisada sinna kahe vahele: inimese (ja ühiskonna) arengutaseme üle saab otsustada selle järgi, mida kutsutakse naudinguks ja mida kuulutatakse endale kasulik olevat. Need uskumused kajastuvad mõtetes, sõnades ja tegudes. Miski ei ole tagajärjeta! Tagajärg ehk looming ongi see, kes või mis sa reaalselt oled. Kui oled rahul sellega, milliseks oled end loonud, siis jätkad samamoodi. Kui ei ole rahul, siis lõpetad selle. Ja see ongi areng.
Kui käsitleda elu kasvamise protsessina, siis võib inimest võrrelda puuga. Kõik, mis on kasvamiseks vaja teada, on puu jaoks ühes seemnes. Inimese jaoks on kõik rakumälus ehk inimese sees. Suhtlemine ja ühtsustunne teiste inimestega on nagu päiksesoojus, mis paneb tarkuseseemne inimese sees idanema ja teeb võimalikuks sünergia ehk olukorra, kus 2+2 võrdub vähemalt 5.
Eneseusklik inimene
Tahaksin kohe ennetada ühe väärarusaama teket. Kindlasti ei pea ma eneseusklikust inimesest rääkides silmas tüüpi, kes keskendub oma naba ja muskleid imetledes pelgalt egole. Ammendamatu eneseusk sünnib terviku mõistmise kaudu. Terviku mõistmine eeldab omakorda arusaama sellest, et kõik loodu pärineb samast allikast.
Selleks et sünniks midagi erakordset, on vaja inimesi ja nendevahelisi usalduslikke suhteid. Usalduslikust suhtest saab ühise tegutsemise käigus välja kasvada usaldus. Üksteist usaldavad inimesed on üksteisele parimateks õpetajateks ja õpilasteks. Õpilast usaldades annab õpetaja õpilasele jõukohased ülesanded. Just nimelt jõukohaseid ülesandeid, sest õpetaja eesmärk on luua õpilasele keskkond, kus ta saab ennast järjepidevalt eduka hakkamasaajana kogeda. Iga uus edukogemus tõstab kraadikese nii õpilase kui ka õpetaja eneseusku.
Sel moel vastastikku rolle vahetades ja teineteisele sammhaaval edukogemusi andes luuakse kordumatut reaalsust. Nii sünnivadki uskumatud rekordid ja hingeülendavad kangelasteod, erakordsed avastused ja ennenägematud lahendused. Julgustades ja innustades, mõistes ja aru saades, otsustades ja vastutades ollakse üksteisele toeks ja õpitakse uskumise õppetundi, mis ütleb: „ Sa kas usud või ei usu ja mõlemal juhul on Sul õigus.
Maailma spordiajaloo üks edukamaid sprintereid Frankie Frederiks ütles mulle, et kiiresti jooksmine on piltlikult öeldes 20% kinni jalgades ja 80% peas ning nahavärvil ei ole sellega mitte mingit pistmist. Ja mul on põhjust seda meest uskuda.
Eneseusk ei ole ainult välismaalaste ega ka ainult eestlaste pärusmaa – rass või rahvus ei mängi siin rolli. Eneseusk sünnib inimeses, kes saab järjepidevalt edukogemusi; kes usaldab oma õpetajaid, kes omakorda usaldavad teda; kes keskendub sellele, mida ta luua tahab, ja arendab oma oskusi loovate katsetuste abil; kes teab, et ühe hetke mõtetest sünnibki teisel hetkel reaalsus; kes usub, et tõeline kasu on alati vastastikune.
Kokkuvõtteks
Kõige tähtsam küsimus kogu ses loomingulises protsessis on: „Mida ma praegu ja siin selles hetkes loon? Seda küsimust võib küsida ka teisiti: „Kes ma olen praegu ja kes ma olen oma valiku kohaselt järgmisel hetkel?“ Küsi seda küsimust endalt igapäevase elu võtmeolukordades. Kuidas seda võtmeolukorda ära tunda? See on väga lihtne – selles situatsioonis minetad sa hingerahu, oled segaduses, rõõm lahkub sinust ja sa tunned üha suuremaks muutuvaid pingeid. Sa tunned need hetked ära, küsid kõige olulisema küsimuse ja langetad valiku, järgides oma hinge keelt ehk tundeid.