Õpetaja ja Riiklik Õppekava
November 17th, 2008 Posted in artiklid |
Prindi see postitus
|
See mõtteavaldusl ilmus Õpetajate lehes kommentaarina. Sain lehe toimetajalt küsimuse, miks Õhtulehes on kirjutatud, et Lastevanemate Liit ja mina isiklikult näeme koolis probleemide allikana õpetajat. Üksiti paluti kommenteerida ELVL kodulehel olevat avaldust (loe www.laps.ee Riiklik Õppekava alt).
Ma ei taha kommenteerida kollase ajakirjanduse pealkirju. Mulle piisab sellest, et sain ühe päeva jooksul palju pahaseid kõnesid ja kirju ning olin sunnitud kulutama nappi aega mõttetult vihale aetud inimeste rahustamiseks. Asja hea külg oli see, et sain kõnealuse esitluse materjali (vaata Materjalide all esitlust „Pimedate marss“) kümnetele huvilistele laiali saata. Olin selle materjali enda meelest koostanud lihtsalt ja üheselt mõistetavalt ning seda kinnitasid hiljem need, kes esitluse said. Võta kinni, kust see ajakirjanik oma mõtte leidis?
Kui nüüd kommenteerida Eesti Lastevanemate Liidu (ELVL) enam kui poole aasta tagust pöödumist, mille vastu täna eluterve huvi on tekkinud, siis peab alustama sellest, et tegime nimetatud avalduse olukorras, kus haridusminister oli neli kuud varem (Väimela Haridusfoorumil) avalikult lubanud, et ELVL kaasatakse sotsiaalse koostööpartnerina uue riikliku õppekava ning haridusstrateegia väljatöötamisse. Lubatud kaasamine päädis paraku aprillis meile lähetatud RÕKi tööversiooniga, mille aluspõhimõtted olid endised ehk ELVL lähtekohtadest valgusaastate kaugusel. Selle peale kirjutasimegi tänaseks huvi tekitanud avalduse.
Ma ei soovi leheveergu halaga täita. Seepärast konstateerin lihtsalt fakti, et Lastevanemate Liidu sisulist kaasamist ei RÕKi ega ka haridusstrateegia väljatöötamisse ei ole toimunud tänase päevani. Samuti ei ole vastatud ühelegi meie seisukohavõtus esitatud täpsustavale küsimusele. 18.10 Tallinnas toimunud ELVL aastakonverentsil tõdes kõrge riigiametnik avalikult, et RÕKi senisel koostamisel ei ole sisulist koostööd tehtud ka ühegi teise huvipoolega. Ma kahtlen , kas säärane arrogantsus on võimalik veel mõnes teises Euroopa riigis?
Mida ma ELVL esindajana soovin kõnealuse avaldusega seoses veel esile tõsta? Põhiseaduse paragrahv 37 annab lapsevanemale aisana õiguse ja samas kohustuse vastutada oma lapse haridusliku tee määratlemisel ehk arengukeskkonna loomisel. Selleks, et me saaksime lapsevanemana oma põhiseaduslikku õigust järgida ja vastutust võtta, peab meil olema võimalus otsustamisel kaasa rääkida. Vastutada saab valikusituatsioonis ja ainult see, kellel on õigus otsustada. Paraku ei näe me täna seda kohta, kus lapsevanem lapse arengukeskkonna kujundamisel sisuliselt kaasa rääkida ja otsustada saab. Ehk on sellest tingitud ka suure hulga lapsevanemate pehmelt öeldes leige suhtumine oma lapse kooliellu?
Lapsevanemaid hurjutatakse, et nad ei tegele oma laste kasvatamisega piisavalt. Paraku on see väide valdavalt õige! Aga kas keegi vastab ka küsimusele, miks see nii on? Kas keegi oskab viidata, kus (tulevane) lapsevanem on omandanud selle pealiskaudse suhtumise? Ega me ometi ei arva, et erihariduseta lapsevanem peaks kodus suhtumisalase ilmutuse saama? Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea! Me usume, et on päramine aeg lõpetada faktipõhine õpe ja hakata küsima igalt õpetajalt, kuidas tema õppeaine ja selle käsitlemise metoodika aitab lapsel paremaks inimeseks kujuneda.
Meie parimas ettekujutuses on kool arengukeskkonnaks nii õpetajale kui õpilasele. Nende kahe subjekti arengut ei ole võimalik käsitleda eraldiseisvana. Nii nagu õpilane, ei saa ka õpetaja kunagi valmis – nende kahe isiksuse ühises arengus peitubki jätkusuutliku (elukestva) haridussüsteemi saladus. Kui õpetaja on muudetud kontrollimise objektiks, kes peab enda vajalikkust ja võimekust pidevalt tõestama läbi suure hulga riiklike normide ja reeglite täitmise, siis ei saa me rääkida suure valikuvabadusega usaldusväärsest loomingulisest isiksusest, kes innustab ja julgustab noort inimest looma. Siis me räägime manipuleerimise objektist, kes on talle selgasurutud kohustuste all lookas ja see ränk koorem kandub paratamatult edasi õpilastele.
Valdav enamus meist on lapsevanemad. Küsige endalt, kas soovite, et teie last õpetab inimene, kelle osas ei näidata üles vähimatki usaldust ja keda koheldakse nagu sunnitöölist? Kas on alust arvata, et see inimene võib (olude sunnil?) muuta ka Sinu lapse usaldamatuks sunnitööliseks?
Seega vajab kool rohkem usaldust ja vabadust, et ta saaks kujuneda omanäolise kogukonna südameks. Kogukond valib või loob kooli sarnaste väärtushinnangute järgi. Kooli juhtkond ja õpetajad edastavad (ehk muudavad mõistetavaks) lastele riigilt ja vanematelt saadud usalduse määra. See usaldus võib olla kogukonniti üsna erinev (sest inimesed on erinevad!!) ja riik ei tohi oma põhjendamatult rangete käsulaudadega muutuda ahistajaks. Paraku ta seda just teeb. Haridussüsteem on ühiskonna selgroog ja ma ei taha olla selle tohtri nahas, kellelt Eesti ühiskonna tänase tervisliku seisundi diagnoos tellitakse.
Lähtuvalt eelkirjutatust, kutusme üles suuremale usaldusele, mille tekkimise eelduseks on, et nii riigi olupoliitikaülene haridusstrateegia kui ka õppekavad ja ainekavad lähtuvad sellest, et igas haridusfunktsiooni omavas institutsioonis on põhiprotsessiks inimese areng. Kahe subjekti – õpetaja ja õpilase ühine areng, mida ideaalis assisteerivad lapsevanemad. Ükskõik millise õppekava järgi õppe läbiviimine ei saa olla põhiprotsessiks, sest siis muutub inimene vahendiks ehk objektiks. Ja objekt ei eelda, et teda usaldatakse kui loomingulist isiksust. Vastupidi, talle on vaja täpselt ette öelda, mida tegema peab, muidu on ta suures segaduses ta lihtsalt pole õppinud oma peaga mõtlema, otsustama ja vastutama.
Selleks, et alustuseks aktiveerida ühiskondlikult see osa lapsevanemaid, kes on juba teadlikud vajadusest oma lapse arengukeskkonna loomisele igakülgselt kaasa aidata, teeme ettepaneku luua kolm õppekava. Esimene oleks lapse (ja tema vanemate õppekava, mis juhindub veendumusest, et rahvuslik rikkus on anne (mitte turvas, põlevkivi, transiit või tuumajaam!). See õppekava lähtub konkreetse lapse isikupärast ja tema pere valikutest. Üksiti on see õppekava peamine eeldus selleks, et Eestimaal üldse saaks kunagi tekkida kodu ja kooli sisuline koostöö!
Teine õppekava on kooli oma ja selle alusel korraldatakse koolis kogu õpe. Selles kavas deklareerib kool oma eripära, väärtused ja normid. Kuna meie ideaalpildis on kool üksiti professionaalne metoodiline keskus, kus nõustatakse lapsevanemaid ja teisi lapse arengukeskkonna kujundajaid, siis on kooli üks peamisi ülesandeid rahvusliku rikkuse ehk ande avastamine ja sobiliku arengukeskkonna loomine.
Kolmas õppekava oleks riiklik, mis on lühike ja selge raamdokument ning määrab ära näiteks selle, et haridussüsteemis on põhiprotsessiks õpilase ja õpetaja areng. Kuna kõik inimesed saavad juba sündides kaasa suure huvi elu ja maailma vastu, siis tundub mulle, et riiklik õppekava peaks tähelepanu juhtima asjaoludele, mis võivad pärssida kaasasündinud huvi ja asendada selle hirmuga. Teisisõnu, me peaksime täpselt teadma neid ohtusid, mis takistavad ande võimalikult varast avastamist ja selle kujunemist võimeks.
Vaat sellised mõtted on ühe osa lastevanemate peas. Kuna me oleme 1400 tavalist maksumaksjat, aga pisut aktiivsema eluhoiakuga, siis soovime rohkem kaasa rääkida oma pere, kogukonna ja rahva tuleviku osas. Ma ei kahtle, et on olemas hulk inimesi, keda tänane Eesti hariduselu täielikult rahuldab ja teine hulk, keda see hariduselu täiesti külmaks jätab. Meie ei kuulu kumbagi eelmainitud hulka! Aga me elame selles riigis, maksame makse ja hoolime sellest, mis edasi saab. Seega, mis saab edasi?