Inimese areng versus kasumi teenimine
December 5th, 2008 Posted in artiklid |
Prindi see postitus
|
Ühed asjatundjaid väidavad, et oleme langemas majanduskriisi, teised väidavad, et juba olemegi seal. Mina neid asjatundjaid ei tunne, aga mulle tundub, et päramine aeg on rääkida kriisi põhjustest.
Lähtudes kvantmehhaanikast saab öelda, et osakestel pole omadusi, need tekivad alles mõõtmisel. Kandes selle teadmise üle ettevõtlusse, võime öelda, et nii ettevõttel, meeskonnaliikmel kui ka tööprotsessil puuduvad omadused ja need tekivad alles mõõtmisel. Seega on ettevõtlusest rääkides vaja esmalt kokku leppida, milliseid omadusi me oluliseks peame ning mida ja kuidas me mõõdame. Seejuures on hea meeles pidada, et
1. mõõta saab omadusi,
2. hinnata saab vastavust ning sobivust ja
3. näiteks arengut saab hinnata millegi suhtes.
Kui näiteks uskuda, et meeskonnas inimeste vahel tekkinud pinged saab lahendada inimesi ümber tõstes või neid „paikka pannes”, siis paraku räägime põhjuste asemel tagajärgedega tegelemisest. Juba 100 aastat tagasi tunnistas ka teadus, et mateeria kõrval on olemas energia ning viimased aastakümned on aidanud mõista, et seda energiat korrastab mateeriaks informatsioon. Seega on küsimus (vähemalt) kolme komponendi koostoimes, mitte pelgalt mateeriaga jändamises. Mida see tähendab näiteks meeskonnas segiläinud suhete kontekstis?
Eelkõige tähendab see seda, et inimese enese ja meeskonna kujunemisel on määrava rolliga inimestevahelised suhted, mis sõltuvad otseselt inimeste olemisest ja käitumisest, mis omakorda sõltub inimeste maailmatajust, mis on otseses sõltuvuses nende inimeste uskumusest. Kui keegi usub, et inimesed tema ümber on pahatahtlikud, siis tajub ta iga lähenejat ründajana ning käitub vastavalt. Tema suhted teistega on pingestatud ja need pinged avalduvad otsest mõju (füüsilisele, vaimsele ja hingelisele) tervisele ehk vormivad inimest ja seeläbi ka meeskonda.
Teadus uurib juba ammu osakeste asemel nendevahelist ruumi ehk suhteid ja selles valdkonnas on tehtud suuri avastusi. Rakubioloogid on näiteks avastanud, et bioloogia juhtimine ei toimu mitte seestpoolt (geenid) vaid väljastpoolt (väliskeskkonna taju kaudu). Veel on nad avastanud, et inimene on võimeline oma bioloogilisi protsesse teadlikult juhtima ning ka seda, et kogukonda ühinemiseks on nii rakul kui ka inimesel sama põhjus – jagatud teadlikkuse suurendamine. Mida see kõik äri kontekstis tähendada võiks?
Esiteks veel korra seda, et töökeskkonna tähtsaim osa on inimestevahelised suhted. Teiseks seda, et firma eesmärk saavutatakse seda kindlamalt, mida rohkem inimesi seda eesmärki teab ja sellesse usub. Kolmandaks seda, et sünergia tekkimine on võimalik ainult siis, kui grupp inimesi mõistab, sallib ja aitab üksteist. Kui palju on meil täna Eestimaal ettevõtteid, kus need kolm põhimõtet tähelepanu fookuses on? Kuidas Sinu ettevõttes on? Kas majanduskasum on omaette eesmärk või pigem meekonnas tekkinud sünergeetilise seisundi tulemus?
Teades Albert Einsteini sajanditagust mõtet, et ühegi probleemi põhjuseid ei ole võimalik lahendada sama teadvuse tasandil, mis selle probleemi loonud on, ning uurides lähemalt arenguvõimalusi saab selgeks, et ärimaailm on üsna keerulises olukorras. Valitsev sotsiaaldarvinistlik maailmavaade propageerib endiselt olelusvõitlust ja konkurentsi. Kui olemasolu eest rüselemine ja pidev enesetõestamine juba koolis omaseks saab, siis on tema hilisem väljaravimine väga keeruline. Kui juba meie haridussüsteemis ei peeta põhiprotsessiks inimese arengut, siis kuidas saab ta kujuneda põhiprotsessiks ettevõtluses?
Tundub, et ärieliit peaks haridustegelastega seda teemat tõsiselt arutama. On fakt, et majandus omandab tähenduse sotsiaalsel foonil – olukorras, kus ärihuvid deklareeritakse kõrgemaks kui inimese areng, muutub inimene objektiks ehk rahateenimise vahendiks. Inimene, kes muutub suhtlemise subjektist kohtlemise objektiks, kas hakkab võitlema, mandub või lahkub sellest keskkonnast, kus arengutingimused tema vajadusi ei rahulda.
Mida siis üks tubli ettevõtte juht täna teha saab? Alustama peaks põhiprotsessi sõnastamisest ja loodetavasti on Sinu ettevõttes põhiprotsessiks inimese areng, mitte raha teenimine, kellegi teenindamine või millegi tootmine. Kuna areng on loomingu (mitte õppimise) funktsioon, siis on vaja igale meeskonnaliikmele luua võimalused oma teadmised oskusteks rakendada ja seeläbi kogemus omandada. Teadmiste, oskuste ja kogemuste ühtsuses saavad tekkida uued seosed ehk arusaamine ja suure terviku parem mõistmine. Alles seejärel saab välja kujuneda ühiseks, meeskondlikuks arenguks vajalik sallivus ja ühisus, mis tagavad püsiva usalduse. See omakorda annab võimaluse edukogemusi luua, mis on paratamatu eeldus selleks, et sünniks eneseusk.
Kui iga meeskonnaliige on hakanud ennast väärtustama ja endasse uskuma, siis oled juhina oma missiooni täitnud ehk aidanud ettevõttes luua arengukeskkonna, kus saab kujuneda iseseisv ja haritud inimene. Korralik ärikasum on sellistest inimestest koosnevas meeskonnas vääramatult põhiprotsessiga kaasnev tulemus.
Parimate soovidega
Aivar Haller
mentor
artikkel ilmus ajakirjas Direktor
3 Responses to “Inimese areng versus kasumi teenimine”
By Aivar (Üks teine) on Oct 30, 2009
Tere!
Igati asjalik mõttearendus. Tooksin siinkohal ühe huvitava näite.
Militaarsüsteem.
Ilmselt on Soome armee selle koha pealt üks parimaid näiteid kuid analoogia on enam vähem olemas kõigis militaarsüsteemides. Enamuse militaarsüsteemide põhiprotsess ongi isikkoosseisu pidev areng. Ainult see tagab militaarsüsteemi jätkuva võimekuse.
Seejuures on areng mitmekülgne, areng ametiredelil, areng auastmetes, areng töötasus; nimetatud tegelikult aga on pigem väljund sellest kuidas vastav isik on omandanud juurde uusi kompetentse.
Praktikas on eri riikide armees see süsteem kas paremini või halvemini toimiv, kuid ükski militaarsüsteem ei saa ilma selleta.
Teiseks analoogiaks võiks tuua veel ka suuremad religioossed süsteemid.
By Aivar on Nov 1, 2009
Tere nimekaim 🙂
Sinu toodud näide on huvitav, aga paraku ei saa ma sellega lõpuni nõustuda. Areng on loomingu funktsioon ehk loomingu objektiivne kaassõltuvus. Maakeeles öeldes toimub areng läbi loomingu. Arengul on vähemalt neli põhieeldust: suhtestumine (areng toimub alati läbi suhte ja millegi suhtes), loominguvabadus, julgus ja oskus lahti lasta sellest, mis ei teeni enam Sinu arengut ja tähelepanuvõime avardumine.
Kuna Sinu näites toodud militaarsüsteem ja ka kõik suuremad religioonid on orienteeritud allumisele, siis ei sobi nad teps mitte minu käsitletud arengukeskkonna konteksti. See ei tähenda, et armeesse või kogudusse kuuludes poleks võimalik areneda! Kindlasti on. Paraku on isiklik initsiatiiv mõlemas tugevalt pärsitud.
Sellegi poolest tänan Sind oma mõtete jagamise eest.
Parimate soovidega
Aivar
By Aivar (Üks teine) on Nov 1, 2009
Kahjus jäi teil selle laue sisu “militaarsüsteem ja ka kõik suuremad religioonid on orienteeritud allumisele” lahti selgitamata ning ei hakka arvama, mida selle all täpsemalt mõtlesite. Ootaks meeleldi lahtiseletamist. Kas see oli arvamus või teadmine?
Kui nüüd täpne olla, siis militaarsüsteem ei ole teps mitte “orienteeritud allumisele” vaid kollektiivsele tegutsemisvõimekusele ja seda ka üliekstreemsetes situatsioonides, selleks, et olla valmis riigi kaitseks ja kaitsta riiki sõjaliselt kui peaks tekkima niisugune olukord.
Väga heaks näiteks, juhul kui on raske mõista militaarsüsteemi olemust, võtame siis muusikalise grupi tegevuse – eemärk on unisoon, mitte kakofoonia. Läbi ühise tegutsemise luuakse teos, mis oli kättesaadamatu indiviidi üksitegutsemise läbi.
Inimene on sotsiaalne olend, sellega kaasneb teatav igavene dilemma – mis on olulisem, kas indiviidi vabadused teha kõike või kogu sootsumi huvid/heaolu. Meenutaks siinkohal ühte jaapanlasest inimsööjat, kes kunagi tappis Pariisis oma naispartneri, kuna temal oli gurmaanne loominguline vajadus süüa armastatavat. Ka antud jaapanlase näites on täiesti olemas teie poolt esitatud vähemalt neli arengu põhieeldust ning vaieldamatult oli tema tegevuses areng järgmisele tasandile, mitte üksnes ei mediteeritud loomingulise idee üle vaid see realiseeriti. Näeme lausa suurepärast näidet sellest, kuidas indiviidil oli julgus ja oskus lahti lasta sellest, mis ei teeninud enam Tema arengut ja tähelepanuvõime avardumist.
Igasuguse sotsiaalse koosluse üheks paratamatuks kaasosaks on mõningate isiklike initsiatiivide/huvide/vajaduste pärssimine. See on vahel hädavajalik ka selleks, et terve arengukeskkond võiks säilida.
Nähtuse “allumine” esinemine ei välista arengukeskkonna olemasolu.