Aivar Haller

Jagatud arusaam

August 27th, 2009 Posted in artiklid |  Prindi see postitus |

Talgujate haridusfoorumi raames toimus 22. augustil 2009 Tallinna Ülikoolis rühmatöö teemal „Jagatud arusaam“. Alljärgnev on blogija kirjeldus oma vastakatest mõtetest ja tunnetes, mis lõppkokkuvõttes leidsid väga huvitava lahendi …

Konkreetses rühmatöös osalesid
Jüri Plink – rühmajuht
Sirje Salem
Niina-Inessa Stepanova
Aivar Haller – ettekandja

Grupiarutelu toimus teemal „Jagatud arusaam“. Grupi kooslus kujunes sümboolseks, sest igaüks oli tulnud arutelule täiesti erineva ootusega:
1. Jüri soovis leida rakendust enda teadmistele ja oskustele metoodiku ning süstematiseerijana;
2. Sirje soovis inimesi Jumalale lähemale viia;
3. Niina-Inessa eesti keelt ei osanud, aga soovis siiski paremini mõista Eesti haridussüsteemi, et venelaste integreerumist parandada;
4. Aivar soovis leida mõttekaaslasi, kellega koos arutleda, aru saada ja mõista, mis on takistanud siiamaani eesti haritlasi hariduse põhimõistete osas kokkuleppele jõuda.

Poole tunni möödudes arvas allakirjutanu, et ta on täiesti vales kohas ja otsis endamisi põhjendust, et lahkuda seltskonnast ja foorumist tervikuna. Niivõrd erinevate huvide ja arusaamadega inimeste vahel ja veel kahes keeles mingi kvaliteetse ühisosa leidmine tundus minusugusele maksimalistile täiesti võimatu ja mõttetu.

Õnneks jätkus tahet paigale jääda! Imetlesin Jüri stoilist rahu ja muutusin uudishimulikuks – huvitav, kuidas ta sellest supist välja tuleb?  Ajapikku õnnestus ka endal rahuneda, kuulata teiste mõtteid ja hakata mõistma, et ma olen täiesti õiges kohas ja õigete inimeste keskel! Ma mõistsin, et jagatud arusaam saab tekkida ainult oma arusaama jagamise ja selgitamise läbi. Mul oli natuke piinlik ka – meelde tuli geniaalne Taani filosoof Sören Kierkegaard, kes on aitamise teemat käsitlenud muljetavaldava lihtsusega:
1. Kui tahan õnnestuda inimese aitamisega kindla eesmärgi suunas, siis pean aru saama, kus see inimene on ja sealt alustama. Kui ma seda ei oska, petan iseennast (ja teisi), arvates, et oskan teisi aidata.
2. Selleks, et kedagi aidata, pean ma omama rohkem arusaamist, kui tema, aga eelkõige pean aru saama sellest, millest tema aru saab (ja millesse ta usub). Kui ma seda ei suuda, on sellest, et ma tean ja oskan rohkem, vähe abi.
3. Kui ma tahan näidata, kui palju ma oskan, siis ma olen edev ja kõrk, ja tahan tegelikult abistamise asemel olla imetletud.
4. Tõeline abivalmidus algab alandlikkusega abistatava ees ja seepärast pean aru saama sellest, et aitamine ei ole mitte valitsemine vaid teenimine.

Eesti vanasõna ütleb, et „saad seda, mida külvad“ ja eks ma olin tulnud ikka abi saama, et oma mõtetes suuremat selgust kujundada. Järelikult oli mul vaja anda teistele seda, mida endale soovisin – seega oli mul vaja oma kolleege aidata, et ise aidatud saada. Ja selles olukorras olid Kierkegaardi seisukohad igati asjakohased.

Kas ma suudan endas leida piisavalt meelekindlust ja tarkust, et olukorra keeruliseks muutudes mitte põgeneda sellest ebamugavast suhtest vaid jääda sõna otseses mõttes paigale ja püüda selgust saada probleemi olemuses? Jagatud arusaam saab alguse arusaamade jagamisest, mille õnnestumise peamine eeldus on tahe ja oskus kuulata!

Püüdsin keskenduda ja kuulata ning seeläbi teistest aru saada. Kuulates mõistsin, et oma tavapärase keelekasutusega „tarka juttu ajades“ jään hätta ning seepärast püüdsin oma mõtteid vormistades konkreetsetele inimestele võimalikult lihtsalt ja selgesti mõistetav olla. Kuna ma juhustesse ei usu, siis tuleb mainida, et päev varem olin lugenud Vene sotsioloogia ühe rajaja, Vladimir Aleksandrovitš Jadovi intervjuud teemal „Teadlased peavad inimeste poole pöörduma mõistetavas keeles“ (vaata originaali Ученые должны обращаться к людям на понятном им языке). Mul on suur rõõm teada, millest vanahärra räägib – olen oma elus kohanud vaid üksikuid sama lihtsa, kujundliku ja hooliva kõnepruugiga teadlasi, kuid seda on Jadov. Seega püüdsin oma kõrgelennulisi ideid maale lähemale tuua.

Alustasime oma grupi arutelu küsimusest, miks on tähtis et mõiste määratlemine oleks täpne ja selge? (Alljärgnev tekst on pildil nähtava selgituseks ja vastupidi). Leidsime, et kaks inimest võivad samast tekstist üsna erinevalt aru saada ja põhjuseks on see, et nende jaoks kujuneb teksti tähendus ja arusaam läbi neile omase mõttemudeli. Teisalt mõjutab eri inimeste jaoks tähenduse tekkimist nende senine kujutlus käsitletavast.

Seejuures jõudsime koos jagatud arusaamani, et nimetatud mõttemudelid ja kujutlused vormuvad noore inimese jaoks erinevatel põhjustel (kodu ja pere tähenduse ja rolli drastiline muutumine jne) just koolis. Kas kool annab noorele nn „lõpliku tõe“ tunnustega mudeli ja kujutluse või vahendab ta noorel inimesele valikuvabaduse ja vastutamise võimaluse ning õpetab neid mõlemat kasutama, et seeläbi väärtuslikke kogemusi saada ja kuivade faktide asemel elutarkust koguma?

Kui otsisime vastust sellele, et kuidas siiski on saanud tekkida tänane olukord, kus isegi eesti haritlased ei ole hariduse põhimõistete osas seni kokkuleppele jõudnud, siis leidsime, et see on olemasoleva haridussüsteemi määratlemata jätmise tagajärg. Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. Vähesed on õppinud nägema haridussüsteemi kui tervikut, enamus inimesi peab selleks kooli.

Mõtlesime koos säärastele mõistetele nagu haridus, probleem, hindamine, subjekt jne. Loomulikult on sisuliselt võimatu leida neile mõistetele ühte ja ainuõiget tähendust, sest elu on pidevas muutuses. Seepärast on üsna ebatõenäoline, et meie väike seltskond oskaks leida kasvõi mõnelegi nimetatud mõistetest määratluse, mida ühiskond üksmeelselt heaks kiidaks. Mida me siis teha saame?

Oma töögrupis jõudsime järeldusele, et keskendume asjadele, mis sõltuvad meist. Saame alustada sellest, et pakume välja ühe võimaliku käsitlusloogika, mis meie meelest aitab korrastada mõistete käsitlemist. Nimelt usume, et üksteise mõistmise võimalikkust suurendab see, kui oma mõistet selgitades viitame, millest see mõiste (näiteks Haridus) sõltub ja siis jätkame selgitusega, mis omakorda sellest mõistest sõltub? See lähenemine annab mõistele palju avarama käsitluse kui pelgalt fikseeritud „lõplik tõde“. Ja üksiti loob võimaluse sellest avarusest leida kahe erineva tõlgendaja tarvis ka ühine osa.

See käsitlusloogika tugineb Ülo Vooglaiu seisukohale, et mõistet selgitades on otstarbekas vaadelda tema kujunemise ja mõju koostoimet ehk vaadelda seda mõistet kõigepealt dünaamikas kui protsessi ja seejärel kui fenomeni. Meile tundub, et ainuüksi juba selle lihtsa käsitlusloogika rakendamise kaudu õpiksime looma olulisi seoseid ja avardama võimalust läbi selle seostamise erinevate vaadete vahel ühisosa leida.

Üksiti jõudsime seisukohale, et säärane ühisosa leidmise võimalikkusele suunatud fookus viib tähelepanu oma „tõemõõgaga“ vehkimise pealt püüdele mõista. Aga mõistmine on esmane eeldus usalduse ja sallivuse tekkimiseks. Edasi saame rääkida juba ühisusest ja koostööst. Säärase ühe ehk ainuõige tõe (riiklik õppekava?) asendamine haridussüsteemis avara valikuvõimalusega loob olulise eelduse ka selleks, et meie koolis hakatakse väärtustama ja hindeid panema senise individuaalse ponnistamise asemel koostöövõimaluste leidmise ja kasutamise oskuste eest.

Sirje jutust koorus välja, et meie tänase kriisi põhjuseks on vaimsuse devalveerumine, mille tagajärjeks omakorda on see, et inimesed on minetanud usu. Niina-Inessa avaldas arvamust, et meie majanduskriisi tegelik põhjus on 3D kriis (Дух, Доверие, Доброта ehk vaim, usaldus ja headus). Jõudsime ühisele arusaamale, et oleme läbi vaimse kriisi jõudnud sinnamaale, et ei usalda enam kedagi, isegi mitte iseennast. Ja seeläbi oleme lakanud olemast hoolivad ja heatahtlikud. See, mida me täna nimetame masuks, on selle kõige tagajärg.

Jäi veel küsimus, et kuidas me sinna vaimsesse kriisi sattusime? Meie jõudsime oma töörühmas arusaamani, et selle on tinginud meie ühiskonnas laiemalt ja seetõttu ka haridussüsteemis jätkuvalt konkurentsi ja üksikisiku individuaalse pingutuse ülistamine ning koostöötahtest ja –võimest tähtsamaks hindamine. Meile teadaolevalt saavad noored koolis kaugelt üle 95% hinnetest just nimelt individuaalse pingutuse eest ning koostöötahe, -võime ja –oskus jäävad välja kujunemata.

Siinkohal saime aru, et oleme oma töörühmas igaüks oma ootustest lähtuvalt avastanud selle, mis aitab jagatud arusaamani. Ja veel enam – me olime selle arusaama just praktikasse rakendanud! Otsustasime soovitada nii endale kui teistele edasiseks:

1. Õppigem kuulama, tähele panema ja avastama;
2. Püüdkem luua uusi seoseid, aru saada ja mõista;
3. Otsigem sarnast ja ühendavat;
4. Tundkem rõõmu, et oleme erinevad ja saame teineteist täiendada!

Kolleegide nimel Aivar Haller