Aivar Haller

8. päev

October 1st, 2009 Posted in praktika |  Prindi see postitus |

8. päev 25.07.2008, sõit 1,7 km vee järele käies ja harjutasime triivimist

Indrek: torm on päral. Tee SW üle Lagskäri ja Svenska Högarna on kinni. Nädalane ilmaprognoos oli samuti meie jaoks mannetu. Lubatud põhjatuuli ei pakkunud enam keegi. Ainult lääne või edelatuuled. Kodused asjad vajusid täiega peale ja õhtul sünnib otsus tagasi minna. Küsimus oli ainult selles, millisel kursil? Vahepeal turgatas peast läbi mõte, et suunduda otse Ristnale. AIQ küsis minult, et kas ma olen selleks valmis. Siis jooksis protsessor täielikult lühisesse. Ma mõtlesin endamisi, et mida mul peale eelmise aasta reisi (Hiiumaalt Rootsi) talle, endale või ükskõik kellele teisele tõestada on. Mnjaa, sõbrake. See, mis kärssama hakkas, ei olnud protsessor vaid tarkvara nimega Ego 🙂 . Riistvara on Indrekul esmaklassiline, aga Lehtma ots tõestas üsna veenvalt, et küsimus ei ole füüsilises valmisolekus. Kui vaim ja hing on kehaga vähemalt samaväärses seisundis, siis ei koge inimene seda, mida mina Eestist tulles ja Indrek Eestisse minnes. Selles seisundis oli Gotland ja ka Ristna helesinine unistus.

Minu ja Indreku vahe seisnes kogemustes ja ma pean vajalikuks kohe rõhutada, et suurem kogemustepagas ei tee mind sendi eestki Indrekust paremaks. Küll aga on mul seeläbi suurem vastutus. Paraku pean tunnistama, et ma käitusin sõidu eel ja jooksul korduvalt vastutustundetult (kokkuharjutamisest loobumine, kokpiti Intsu mureks jätmine, satelliittelefoni kontrollimata jätmine vahetult enne merele minekut, kriitilise piirini kurnatuna reisile minek, oskamatus/tahtmatus Indrekut kuulata ja aru saada, kus ta tegelikult on ning selle asemel oma „õpetliku“ iba ajamine …).

Lihtsamate minnalaskmiste eest nagu kokpit ja kokkuharjutamatus sain kiirelt pasunasse, õnneks satelliidini asi ei jõudnud ja suhtumise ning suhete tormist sain vaid põuavälku näha ehk lugeda Intsu vaatenurka ja mõtteid, mis andsid aimu, kuhu me samas vaimus jätkates pikemaks kujunenud reisi käigus oleksime võinud jõuda! Õnneks läks kõik nii nagu ta läks. Soovitus nr 26: pikkade ületuste kõige olulisem osa on vaimne ja hingeline valmisolek, füüsiline on selle kõrval kolmanda-järguline. Negatiivne hoiak, põhjendamatu ootus ja taltsutamatu ego võivad ka parima füüsilise vormi loojakarja saata.

Indrek: Gotlandile ei jõudnud. Peaasi, et saaks nüüd kiiresti Eesti mandriosale tagasi. Nii jäi sihiks Utö. Käisime Lemlandis vee järel. Tegime trimaraani õppusi ja saime päeva kogukilometraažiks 1,7. Käisin ujumas ja graniitkaljul päevitamas. Pärast mustikakorjamist leidsin jalgadelt 7 puuki, mida oli siiski väga vähe võrreldes mustikate rohkusega 🙂 . Muuseas – kapten sai täna Nobeli pudrupreemia – midagi nii head ei olnud ma varem pudru nime all söönud.

Järgmisel päeval