Mis aitab tänaseid juhte muudatustega toime tulla?
November 26th, 2010 Posted in artiklid |
Prindi see postitus
|
Kui miski siin maailmas on kindel ja muutumatu, siis see, et kõik muutub! Elu alus ja olemus on liikumine ning kõik, mis liigub, see muutub. Inimlik on soovida, et vähemalt midagi oleks jääv … Juhina sooviks, et see midagi oleks nagu maja nurgakivi, millest lähtuvalt saaks organisatsiooni nagu maja üles ehitada. Paraku!
Olen üsna veendunud, et tänaseid juhte saab esmalt aidata just see arusaam, et muutus on paratamatu. Seega on juhil kõigepealt valida kahe võimaluse vahel, kas minna muutusega kaasa või hakata võitlema. Muutuse vastu võitlemine on eesti rahvapärimustes kokku võetud kahe vanasõnaga ja mõlemad käsitlevad kehavedelike eritamist vastuolus tuule suunaga 🙂 . Selle mõttetu tegevuse jätaksin edasise käsitluse alt välja.
Juhtimisteadlane Margareth Wheatley väidab, et hingevalu ja füüsilise valu põhjuseks on muutuste vastu võitlemine. Kõigepealt tuleb hingevalu ja kui sellega mitte tegeleda teadlikult, siis tuleb juba füüsiline valu, kui viimane häirekell …
Kuna muutus toimub igal juhul, siis mis meist üldse sõltub? Mulle tundub, et meie valida on eelkõige seisund, millega selle protsessi sees olla. See seisund on üks väheseid asju, mis sõltub alati meist. Isegi ekstreemses olukorras. Näiteks valu on aisting, aga selle valu käes kannatamine (kui seisund) on valik! Mõni inimene hakkab haleda näoga kannatama juba enne kui valu tulla jõuab. Samas on igaüks meist tõenäoliselt kogenud, kuidas hambavalu kaob hetkega, kui midagi põnevat meie tähelepanu köidab?
Valuaisting on küll reaalne, aga me saame seda reaalsust muuta! Kas see väide tundub ebareaalne? Proovin selgituseks tuua konkreetse näite sellest, kuidas valus reaalsus kujuneb ja kuidas me seda soovi korral muuta saame.
Ma nimelt usun, et meie vaatenurk määrab ära taju. Nelinurkse põhjaga püramiidi võib küljelt vaadates tajuda kolmnurgana, alt nelinurgana ja ülaltvaates ümbrikuna. Kui vaatenurka ei vaheta, siis võibki jääda uskuma, et tegemist on tasapinnalise kujundiga. Uskumus omakorda tingib meie käitumise – kui mina usun, et tegu on kolmnurgaga ja keegi väidab, et see on hoopis nelinurk, siis ilmselt väljendan oma erimeelsust ning püüan oponenti veenda minu seisukoha õigsuses. Kui ka teine pool on oma vaatenurgas kangekaelselt kinni, siis algab püha sõda, mille tulemusel saavad mõlemad dogmaatikud valu tunda ja selle kogemusega kooskõlas kujundada oma reaalsuse.
Huvitav mudel: vaatenurk määrab taju, taju määrab uskumuse, uskumusele vastavalt kujuneb käitumine, käitumine määrab kogemuse ja kogemus määrab minu reaalsuse. Vaatenurk – taju – uskumus – käitumine – kogemus – reaalsus … Kui reaalsus ei meeldi ja soovin mõista, mis selle tingis, siis vaatan, milline kogemus selle kujundas? Siis küsin, mis käitumine viis selle kogemuseni? Seejärel vaatan, mis uskumus mind selliselt käituma pani ja milline taju kujundas uskumuse? Ning siis küsin, mis vaatenurk mulle sellise taju vormis? Kurja juur ongi käes …
Kui soovin ebameeldivat reaalsust muuta, siis küsin esmalt, et mida ma muuta tahan? Milliseks soovin luua oma uut reaalsust ehk mida ma tunda ja kogeda tahan? Milline käitumine selle kogemuse annab? Milline uskumus mind selliselt käituma innustab? Milline taju selle uskumuse kujundab ja milline vaatenurk säärase taju määrab? Ja nii olengi avastanud ja praktikasse rakendanud muutuste loomise ja suunamise mehhanismi! Kas see võiks ka Sinu elus aidata teadlikult muutuste protsessi suunata ja elust rohkem rõõmu tunda? Ega proovimata teada ei saa – reaalsus kujuneb ikka läbi kogemuse! Soovin Sulle edu vaatenurkade revideerimisel ning oma elumuutuste suunamisel.