Inimliku äri võimalikkusest
January 22nd, 2012 Posted in artiklid |
Prindi see postitus
|
Paljudele võib see pealkiri tunduda üsna kohatu kooslusena. Inimlikkus ja äri ei sobi kokku. Olen ettevõtja, koolitaja ning mentorina sellist arvamust läbi aastate palju kuulnud. Need kahtlused ja argumendid on mõtlemapanevad. Mis see äri muud on kui konkurents ja kahmamine, üksteisele ärapanemine ja koti pähe tõmbamine! Pidev kasumi maksimeerimine! Meeletu punnimine parimaks saamise nimel. Lõputu mõõtmine, hindamine, sildistamine ja sandistamine kasumi saamise eesmärgil. Mille ja kelle arvelt see kasum teenitakse? Keegi peab olema see loll, kes naha või raha turule viib ja siis sellest ilma jääb? Siis saab „edukas ärimees“ õlgu kehitades öelda „Ei midagi isiklikku – äri on selline!“…
Kui 90ndate algul sõpradega oma esimese äri, spordikauplusteketi üles ehitasime, vaevas meidki peamiselt üks küsimus. Kas aatemehed (kelleks me ennast tõsimeeli pidasime) saavad olla ka edukad ärimehed? 20 aastat kohati väga pingelist kooselu ettevõtlusega on minu suhtumise ärisse paika loksutanud. Vähemalt mulle tundub täna nii.
Tean, mis tunne on eestlase kombel raevukalt tööd rügada ja sellest nii rõõmu kui vastikust tunda. Tean mis tunne on ootamatult suurt kasumit jagada. Samuti tean, mis tähendab võlgade ja vassimise mülkas sipelda. Tean, mis tunne on olla rikas ja õnnelik ning puruvaene ja pettunud. Ja tean ka seda, mis tunne on olla pettunud rikas või õnnelik vaene. Kõige rohkem olen rõõmu tundnud võimaluse üle olla tagantjärele tark. See tähendab võimalust oma vigadest õppida.
Mulle tundub, et olen õppinud. Eriti siis, kui loen oma vanu päevikuid. Mõni sissekanne on üsna ehmatav. Kohe ei usugi, et olen sellise nurga alt elule otsa vaadanud. Kui kirjutasin, et kõigel on oma hind, siis ilmselt uskusin, et kõik on ostetav? Kas see tähendab ka, et kõik on müüdav? Iga seisukoht peegeldab isiklikku kogemust mingis ajalises kontekstis. Mis küll peab juhtuma, veendumaks, et kõik on müüdav? Või et äri on räpane?
Olen täna üsna veendunud, et minu reaalsus kujuneb läbi kogemuse. See kogemus on otseses seoses minu käitumise soovitud tulemuste ja ka soovimatute tagajärgedega. Käitumine on jälle tingitud minu tolle hetke uskumusest. Minu uskumuse aluseks on see, kuidas ma asju tajun ja taju omakorda on tingitud minu vaatenurgast. Lineaarselt võiks see põhjuslik seoste jada välja näha nii: vaatenurk – taju – uskumus – käitumine – tulemus/tagajärg – kogemus – reaalsus. Seega saab kõik alguse minu vaatenurga valikust! Minu valitud vaatenurk elule määrab ära minu reaalsuse.
Kujuta ette nelinurkse põhjaga püramiidi. Altvaates on ta nelinurk, ülaltvaates ümbrik ja ühelt küljelt vaadelduna – kolmnurk. Seega sõltub taju otseselt vaatenurga valikust? Kui ma olen seda ruumilist püramiidi näinud (tajunud) vaid ühest küljest, siis võingi hakata uskuma, et tegemist on näiteks tasapinnalise kolmnurgaga. Sama juhtub, kui ma olen ärimeeste (poliitikute) seast fookusesse võtnud vaid need, kelle tegemised ei kannata kriitikat, kes vassivad ja vingerdavad, prassivad ja vangerdavad, kandivad ja landivad, JOKKlevad ja kaklevad magusamate palade pärast? Ilmselt tajun kõigi meeltega seda vastikustunnet ning hakkan uskuma, et äri (poliitika) ongi üheplaaniline ja räpane?
Selle uskumuseni on lihtne jõuda. Avalik meedia kubiseb sellest, mis külvab hirmu, viha, nördimust, pettumust, sallimatust … Miks? Kas see müüb! Kas see ongi äri? Kas siin avaldubki äri olemus? Minu tänasest vaatenurgast on see lihtsalt pilguheit peeglisse. Mulle ei saa müüa midagi, mida ma osta ei soovi. Ma ostan vaid seda, mis on minu jaoks väärtuslik ja vaid nende käest, kellega jagan sarnaseid väärtushinnanguid.
Kui rahumeelsus on minu jaoks oluline väärtus, siis ma ei vaata igal õhtul märulifilme. See aga ei tähenda, et ma neid üldse ei vaata. Vaatan küll, aga ainult siis, kui tunnen, et mul on vastav hingeseisund – teadlik valmisolek. Siis kui soovin teadlikult kontrollida, kas rahumeelsus on jätkuvalt mulle oluline väärtus. Minu jaoks peitub tõde vastandite ühtsuses. Sest elu on tervik, kus hea ja halb on koos! Ilmselt on võimatu teada, mis tähendab hoolivus, kuni pole hoolimatust tunda saanud. Samal moel aitab ebainimliku kogemine aru saada sellest, mis on inimlik ja kui tähtis ta mulle on?
See on minu lihtne põhjus olla kogu südamest tänulik kõigele „halvale“ ja ebainimlikule, mis mulle elus osaks saab. See „halb“ aitab mul mõista tervikut ja annab mulle head nõu, millele suunata oma tähelepanu. Inimlik äri on võimalik siis, kui ma selleks sobiva vaatenurga valin. Lisaks kõigele annab see „halb“ mulle suurepärase võimaluse näidata maailmale, kes mina olen?