Piiririkkuja ehk vajadus ja julgus piiri rikkuda.
September 17th, 2012 Posted in artiklid |
Prindi see postitus
|
Olen oma kirju elu jooksul mõelnud palju piiride peale. Miks meil neid üldse vaja on? Kes teab, kus need täpselt asuvad? Kus on näiteks minu võimete piir? Või miks vanemad minu vabadust piiravad? Kust nad üldse teavad, et see on õige koht piiri jaoks? Ja nii edasi … Mõtlesin mis ma mõtlesin, aga ega ma sotti ei saanud. Kuni sain teada, et vabaduse eeldus on kord. Ja see kord tähendab vabatahtlikke kokkuleppeid ning seeläbi kujunevaid ühiseid mängureegleid.
Seega – minu vabadus piirneb sinu vabadusega ja meil on vaja omavahel kokku leppida, kust see piir täpselt jookseb. Selleks on meil vaja suhelda. Seejuures vajame arusaamist sellest, et konflikt on väga tänuväärne asi. Ma tean, et see kõlab veidralt, aga luba ma selgitan. Selleks, et piiri tegelikku asukohta teada saada, peab keegi selle piiri ületama ehk konflikti tekitama! Sinnamaani on piir hüpoteetiline. Piiririkkuja on seega väga tänuväärne tegelane. Tema teeb võimalikuks tegeliku piiri asukoha tunnetamise, mõistmise ja kokkuleppimise.
Osa eestlasi peab Petserimaad Eesti Vabariigi osaks. Tartu rahu järgi see peakski nii olema. Tegelik piir läheb läbi Koidula piiripunkti. Kas see on halb või hea, õiglane või ebaõiglane, seaduslik või ebaseaduslik – selles pole praegu küsimus. Küsimus on, et kus see piir siis tegelikult on? Ja vastus on – Koidulas.
See oli globaalne tasand. Läheme inimesele lähemale. Ilmselt on ainus kindel ja muutumatu asi meie elus see, et kõik (liigub ja) muutub. Kui jääme saavutatud seisundisse ehk loorberitele puhkama, siis varsti leiame ennast mahajääjate-mahajäätute seast. Väidan, et elu algab sealt, kus mugavustsoon lõppeb. Selleks, et elada elamisväärset elu, on vaja minna oma mugavuse piirile ja seda järjepidevalt nihutada. Elus midagi erakordset saavutanud inimeste üks ühine tunnusjoon on see, et nad on ääretult sihikindlad ja pühendunud. Tippsportlast, -ärimeest ja -muusikut iseloomustab lakkamatu püüd täiuse poole. Iga päev, iga tund, iga minut ja iga hingetõmme.
Kui veab, siis on meie kõrval inimesed, kes aitavad meil pidevas liikumises ja muutumises olla. Ilmselt jõuab suur hulk meist siiski ühel hetkel arusaamani, et kõige tulemuslikum piiririkkuja asub meie endi sees. See on tegelane, kes meie egole ninanipsu teeb. Osa asjatundjaid nimetab teda meie kõrgemaks minaks, kes aitab meil egost üle saada. See tähendab kogemust olla midagi palju enamat kui kalkuleeriv „realist“. Tahan jagada üht piiripealset kogemust, mis aitas mul oma võimete, arusaamade ja reaalsuse piire taas avardada.
Ühel sumedal suveõhtul olin kummutanud oma annuse taimeteed, mida tuntakse ka ayahuasca nime all. Kakskümmend minutit peale selle rüüpe manustamist sõidab katus ära. Sõna otseses mõttes. Ma tean täpselt, kus maailmajaos ma olen, mis ruumis ja kellega koos, aga sellel ruumil puudub katus ja ma võin tõusta hoogsalt kosmose avarustesse. Mind ümbritseb senikogematu värvide erksus ja mustrite paljusus. See oli minu eelteadmine.
Ole uudishimulik, ütleb šamaan vaiksel häälel mulle kõrva. Vaatle kõike lähemalt, mis sinu tähelepanu pälvib … Ja kui sind tahetakse tappa, siis lase sel sündida … Stopp! Stooopp! Mis asja? Mis mõttes? Appi! Mõtted ja tunded plahvatasid. Emotsioonid paiskusid maailmaruumi. Mõistus püüdis saada kontrolli toimuva üle. Paraku oli juba hilja. Protsess oli pidurdamatu ja kinni ei olnud enam haarata millestki. Kui mitte just sellest käest, mis haardeulatusse jäi. Haarasin …
Selgus, et haarasin oma parema käega oma paremast käest, mis omakorda haaras minu paremast käest. Mõistus röökis õudusest ja keeldus seda uskumast. Ometi oli see reaalne, sest ma hoidsin oma paremas käes oma paremat kätt … Püüdsin vaigistada hirmu ning hingasin sügavalt sisse ja välja. Vaatasin kätt oma käes. Keskendusin näppudele ja püüdsin neid liigutada. Kõik minu paremate kätte näpud liikusid suurepäraselt ja see tunne oli mõnus ja õudne … Mõnus oli füüsiliselt ja õudne oli mentaalselt.
Ja siis vahetasid nad oma kohad! Ma mõtlen füüsiline ja mentaalne. Õudus muutus füüsiliseks ja mõnu mentaalseks. Ma pole enne oma elus sellist masohhistlikku ängi tundnud! Äkki saab selle tunde kuidagi veel sandimaks muuta, karjus rõõmus hääl minu peas. Ja kohe tundsin, kuidas kogu universumi hirm ja õõv koondus minu südamesse. Süda läks pahaks. Tundsin, kuidas kogu mu sisikond krampi kiskus ja välja paiskus. Kuigi see kõik toimus ühes hetkes, oli aeg oma tähenduse minetanud. Jõudsin pimedusest leida anuma ja torkasin oma pea sinna sisse. Peale koledate häälte ei tulnud välja midagi.
Kuigi füüsiliselt hakkas pisut kergem, valdas mind endiselt lõputu äng. Ma ei saanud aru, miks ma endaga midagi nii õudset teen? Ja kui kaua see õudus veel kestab? Haarasin kätega põlvede ümbert kinni ja tegin seda tuhat, ei miljon korda. Kuni muutusin meeleheite kiviks. Ma olin lapik, sile ja soe. Sobisin hästi pihku. Võtsin ja viskasin endaga lutsu.
Ja siis kostis kellegi naer. Täiesti ohjeldamatu lõkerdamine tekitas minus segase tunde. Miks keegi naerab nagu hull kui minul on nii paha olla? Tuli meelde šamaani soovitus olla uudishimulik. Ilma kohalt tõusmata leidsin ennast korraga ülevoolavalt rõõmsa naerja kõrvalt. Mind haaras kirjeldamatu kergus ja rõõm. Šamaani kahisevad flöödihelid sulasid üheks värvide ja mustrite voogavaks ookeaniks. Ma lendasin ja sukeldusin lõputus rõõmus. Ja nii hommikuni välja …
Peale lühikest und rääkisime šamaaniga kogetust. Küsisin, miks ta mulle seda tapmise juttu rääkis. Et sa kohe oma hirmudega kokku saaksid, oli tema vastus. Kas ilma selle ängita on ka võimalik? Valust vabanemine ilma valu tundmata ei ole võimalik. Elu on tervik ja selle sees on hea ja halb ehk vastandid koos. Et tunda tervikut, pead tundma mõlemat. Halva kogemine aitab mõista hea olemust.
Ilma halvata oleks meie tänane maailm ebatäiuslik. See ei tähenda, et peaksime halba kinni jääma. Vastupidi – kohe kui oleme halva ära tundnud võime sellest loobuda ja valida hea. Kohe, kui oleme ära tundnud! Ei pea klammerduma halba ja kivistuma meeleheitesse. Aga valikuvabadus on kõigil ja alati olemas. Me ise otsustame, millest kinni haarata, millele keskenduda oma tähelepanu.
Ilmselt ei ole mõtet ka ühestki piirist meeleheitlikult kinni hoida. Sest elu on liikumine ja see tähendab muutust. Kõik muutub ja nende muutustega hakkamasaamine näitab meie haritust. See haritus kujuneb läbi pideva praktika ehk teadaolevale uute seoste lisamise. Iga piiririkkuja avab meile võimaluse kogeda midagi uut ja mõista elu kui tervikut. Elagu piiririkkujad. Olgem neile tänulikud, sest nad aitavad meil üha uuesti kogeda ennast sellena, kes me tegelikult olla tahame.
Artikkel ajakirjas Üks