Liivakella Seminari arutelu “Otstarbekus” teesid
November 10th, 2010 Posted in teesid |
Prindi see postitus
|
Kuus aastat tagasi otsustasin haridussüsteemi põhjalikumalt tundma õppida. Mida rohkem süüvisin, seda suuremaks kasvas hämming. Selgus, et haridus oli valdkond, kus otstarbekus ei olnud oluline. Miks? Esmalt seepärast, et seni oli hakkama saadud ilma süsteemse käsituseta ning teisalt seetõttu, et haridusterminoloogia oli ja on siiamaani korrastamata.
Ülo Vooglaid on juba pikki aastaid püüdnud asjaosalisi veenda, et eesmärk on subjektil, sest subjekt vastutab nii tegevuse, tulemuse kui ka tagajärje eest. Vahenditel (sealhulgas haridussüsteemil, õppekaval, ainekaval, samuti seadustel ja määrustel) on otstarve, mitte eesmärk. Nad on nagu nuga, mida saab kas otstarbekalt või ebaotstarbekalt kasutada, seejuures ka efektiivselt ja intensiivselt. Kellelgi ei tule pähe öelda, et noal oli eesmärk tappa inimene ja vaene mõrtsukas lihtsalt jäi käepideme külge?! Ometi räägib suur hulk haritud inimesi tõsimeeli näiteks seaduse eesmärgist.
Kui seda kõnepruuki kasutaks tädi Maali, siis poleks asi nii hull, aga kui sellist juttu räägib seaduseandja, siis tekib tõsine kahtlus, et keegi hiilib vastutusest kõrvale. Oletame, et vahendile omistati eesmärk ja siis hakati selle (kelle??) eesmärgi suunas üha efektiivsemalt ja intensiivsemalt liikuma. Korraga selgus, et see eesmärk ei ole saavutatav. Mida teha? Mis seal ikka – tahtsime parimat, läks nagu tavaliselt? Kuidas sellist jama vältida?
Ilmselt on kõigepealt vaja eesmärk ja otstarve eristada:
- Kella otstarve on tiksuda ja kella omanik vajab teda eesmärgil, et soovib “mõõta aega”.
- Mikrolaineahju otstarve on kiirendada molekulide liikumist ja säärane ahi soetatakse eesmärgiga tõsta kiiresti toidu temperatuuri.
- Auto otstarve on rakendada sisepõlemisel tekkivat energiat ja omanik vajab autot kiiremini ja mugavamalt ühest kohast teise liikumise eesmärgil.
- On üsna oluline, et meie eesmärgiks poleks pelgalt funktsioneerimine, muutumine ja areng, vaid ka otstarbekuse, efektiivsuse ja intensiivsuse koostoime eelnimetatuga.
- Igasugustes seostes, kus vaatluse all on inimene, on vaja veenduda, et tegemist on otstarbeka protsessiga.
- Selleks vajame kriteeriumite süsteemi, mille alusel hinnata, mis on inimese jaoks otstarbekas.
- Alles siis, kui on olemas veendumus otstarbekuse osas, on mõtet edasi liikuda efektiivsuse juurde.
- Efektiivsus tähendab ärivaldkonnas tulemuse ja kulutuste mõistlikku proportsiooni, haridusvallas on efektiivsuse indeks tuletatud vaimse ja füüsilise, emotsionaalse ja intellektuaalse ning kõlbelise ja sotsiaalse kasvu koostoimest.
- Laste arenguks ei ole võimalik teha liiga suuri kulutusi – mida rohkem hoiame nende tervist ja avardame valikuvabadusi, seda parem (Ülo Vooglaid)
- Alustades eesmärgistamist efektiivsusest on suur oht luua efektiivne lollus ja sellega üliintensiivselt tegeleda …
- Efektiivsus on süsteemsuse ehk tervikliku infrastruktuuri funktsioon.
- Intensiivsuse võib määratleda läbi individuaalse minuti mõiste, mis on aeg kahe sündmuse vahel Sinu elus (Ülo Vooglaid).
- Intensiivsust iseloomustab elus toimuvate mõtestatud tegevuste (sündmuste) tihedus ajas.
Küsimus ei ole selles, kuidas saavutada maksimaalse intensiivsus, vaid kuidas saavutada otstarbekas ja efektiivne protsess, millel on optimaalne intensiivsus?