Kokkuvõte arutelust “Teaduse suhe religiooniga”
March 30th, 2011 Posted in Kokkuvõte |
Prindi see postitus
|
30.03 oli Liivakella Seminaris esinejaks tuntud teadusfilosoof Enn Kasak, keda sobib parimal moel iseloomustama eneseirooniline lühitutvustus: kuradi tark Jumala loll. Akadeemilised otsingud aitasid ta tarkade sekka ja siis otsustas ta sellest tarkusest loobuda. See samm on tekitanud nii imetlust kui ka hirmu …
Enn tuli meile rääkima teemal „Teadus ja religioon“. Mis neid kahte näiliselt vastandlikku asja seob? Kas on võimalik, et ka teadus on religioon? Kas tarkus võib tõesti olla ka kahjulik? Kes on sunnitark ja kuidas vältida sunnitargaks muutumist? Kust algab äärmus ja kuidas seda ära tunda?
Arutelus käsitletud olulised mõisted
Religioon (ladina keeles religio, religare – taas siduma): usund, usk üleloomulikesse jõududesse ja nende austamine. Religioone on olnud suurel hulgal ja tänapäeval rühmituvad nad vastavalt usutunnistusele. Enn rõhutas, et religiooni saab defineerida ka väljaspool religioosseid institutsioone ning vältides üleloomulikkust. Nt C. Geertz: Religioon on sümbolite süsteem, mis võimaldab inimesel tekitada tugevaid, täielikult haaravaid ja kauakestvaid meeleolusid ja motivatsiooneformuleerides arusaamu eksistentsi üldise korralduse kohta ja ümbritsedes need arusaamad säärase tegelikkuse auraga, et need meeleolud ja motivatsioonid näivad ainulaadselt elulähedased.
Teadus on tegevus, mille käigus on teadlasel eesmärk uute, tunnetuslikult ja praktiliselt oluliste teadmiste saamine ja rakendamine ning juba olemasolevate teadmiste töötlemine, kasutamine ja säilitamine. Teadustegevuse lähtealuseks ja vahendiks on mõistetes, seadustes ja teooriates väljenduv teadmiste süsteem. Enn defineeris teaduse institutsionaalselt, läbi rahastamisskeemide, vältides kahtlasi ideoloogiatest pungil reaaldefinitsioone.
Ennu esinemisest ja aruteludest selgus, et teaduslik ja religioosne uskumus ei välista teineteist. Teadus ja religioon ei vastandu – piltlikult on nad ühe terviku kaks jalga. Vaheldumisi astudes ja teineteist täiendades viivad nad tervikut edasi. Miks siiski suur osa teadlasi püüavad religioonile vastanduda? Ilmselt on küsimus lihtsuse printsiibis, mis ei luba keerulisi asju rakendada. Teadus peab olema taaskonstrueeritav. Seepärast uurib teadus ainult lihtsaid asju, mida saab pulkadeks lahti võtta ja siis tähtsa näoga jälle kokku panna J. Teadlase jaoks on maailm oma olemuselt lihtne ja Jumal on selle tarvis liiga keeruline ehk sobimatu.
Inimolend on oma olemuselt religioosne, tema maailm koosneb uskumustest ja küsimus on vaid religiooni objektis. Selleks objektiks võib olla kes või mis tahes, sealhulgas ka teadus. Religioonid võivad olla erinevad, aga nendes peituv religioossus on üsna sarnane! See, kas inimene usub Allahi, Kristust, rohelisi mehikesi või Newtonit, see on teoloogide, meedikute ja sotsioloogide probleem. R. Clouser: Ka teaduslikud teooriad ei ole võimalikud ilma sisse ehitatud religioossete osisteta, ent selle teadvustamine pole sugugi lihtne.
Oma rumaluse mõistmine eeldab inimese kvantitatiivset kasvamist kuni tuleb prohmakas ning senine maailmapilt kokku kukub. Sellega kaasneb oma rumaluse mõistmine. Selle kogemuse põhjal saab uue ja targema enda üles ehitada. Einstein ütles 1905, et ühtki probleemi ei saa lahendada selle probleemi loonud teadlikkuse tasandil. Tarkus ongi see, kui inimene on mõistnud oma rumalust ja piiratust ning selle kogemuse pealt tõusnud uuele teadlikkuse tasandile.
Uuele tasandile tõusmise eeldus on vaimne erksus ja julgus senised tõed kahtluse alla panna.Vaimne vanadus algab sellest hetkest, kui ma mingit uut asja kuulen ja mul on kohe kriitika taskust võtta. See hetk, mil inimene suudab olla ilma kritiseerimata, võib kinkida talle mõistmise. Kui seda hetke ei teki, puudub eeldus ka arusaamise ja mõistmise kujunemiseks!
Teadmine ja uskumine on otseses sõltuvuses. Millal saame uskumust tõeseks pidada? Kui ma ei usu, siis ma ka ei tea. Teadmise juurde kuulub usk sellesse, mis ma tean. See uskumine on küllaldane alus ning kui me usume midagi teadvat, siis me peame seda ka tõeks. Paljud teadlased usuvad, et kui Jumal oleks olemas, siis peab ju seda olema võimalik ka mõistuse tasandil aduda ehk teaduslikult tõestada. Kui ei ole viie meelega adutav ja loogiliselt käsitletav, siis järelikult pole olemas. Ent teadlased ei taha sageli märgata, et ka teaduse enda alusprintsiibid ei ole teaduslikult tõestatavad ning tuleks eeltoodud viisil arutledes olematuks kuulutada.
Paljud teadlased usuvad siiralt, et ainult teatud tüüpi uskumused aitavad elus hakkama saada. Näide igapäevatasandil – me ehitame maja ja kui keegi tuleb rääkima, et see koht ei sobi energeetiliselt maja ehitamiseks, siis me ütleme talle, et ära aja jama, mul on asjatundjate tehtud projekt, ehitajad kohal ja ehitusmaterjal kohe saabumas. Kahekümne aasta pärast tõdeme, et elu selles majas on olnud tõeline katsumus ja me ei suuda aastatetaguse keskkooli või ülikooli diplomiga seda protsessi olematuks muuta. Kedagi ei huvita siis, mida meile kunagi koolis õpetati – hoolimata kõigest kanname oma tegude eest vastutust ise. Koolidiplom ei kaitse meid, kui me peaksime kohtama elus midagi sellist, mida peetakse üleloomulikuks. Võib-olla peaks ka siis otsima ratsionaalseid seletusi, ent selle asemel toimuvad sageli „ära pööramised”: teadus kui religioon on osutunud võimetuks, selle asemele otsitakse midagi muud. Ent teaduse ülesanne pole kunagi olnudki religiooni asendada, selle on leiutanud teadusideoloogid.
Teadus võib olla rumaluse eriti jõhker vorm. Enn tõi ilmeka näite sellest kuidas teaduslik rumalus muutub silmnähtavaks, kui väljume ajastu kontekstist. Mõned teaduslikud rumalused võivad elujõulisena püsida aastasadu, näiteks Pergese Apolloniuse epitsüklite teooria. Kooskõlas Platoni ja Aristotelese käsitlusega saavad planeedid liikuda üksnes piki ringjoont. Kuid teoreetiline planeetide liikumine ei olnud kooskõlas sellega, mida tol ajal taevas nähti ning „sponsorite” poolt rahastatud astroloogid jäid hätta. Tuli luua keerukam teooria. Nii pani Apollonius planeedi liikuma tühja koha ümber piki väikest ringjoont, mida nimetataksegi epitsükliks. Ringjoone keskpunkt aga liigub omakorda teisel ringjoonel, mida nimetatakse deferendiks, keskpunktiga maailma keskel. Kuid miks peaks planeet tiirlema täitsa tühja koha ümber? Täna me teame, et planeet ei tiirle tühja koha ümber ja et planeet Maa ei ole maailmaruumi kese, aga sellist lollust usuti ligi kakstuhat aastat ja see oli teaduslik teadmine.
Tekkib veel küsimus, et võib-olla Apollonius ei tundnud ellipsit ega osanud seetõttu arvutada tegelikku liikumisteed? Paraku kinnitavad teatmeteosed, et Apollonius oligi see mees, kes võttis kasutusele mõisted ellips ja parabool. Seega oli tal teadmine olemas, aga planeet lihtsalt ei tohtinud tollaste uskumuste põhjal liikuda sellist trajektoori pidi. Arvatavasti tunduvad meie suured paugud ja mustad augud mõne aja möödudes sama jaburad. J
On olemas äärmiselt tugev ühiskondlik ja poliitiline surve teadusele. Teaduses on tekkinud tabuteemad ja poliitiliselt korrektsed ning ebakorrektsed teemad, on valdkondi, mida rahastatakse ja neid, mida ei rahastata. Seega võib öelda, et teadus on kujunenud tellija nägu. On olemas teadlasi, kes ütlevad, et tõde neid ei huvitagi. Täna teen sohki, vassin andmetega ja saan raha. Selle raha eest ostan labori ja siis hakkan tõsist teadust tegema.
Prantsuse teadusfilosoofias ei ole esimene peatükk mitte teadusmeetoditest vaid teaduse ja võimu suhtest – kes võib mida rääkida. Kui anname inimesele teadusliku kraadi, siis ta justkui saab aadlitiitli. Keegi ei küsi, kas koolilõputunnistuse üleandmisel on loogiline ja legitiimne kuulutada lõpetaja ka ühiskonna eliiti kuuluvaks ehk isegi pühakuks?
Teadlane muutub sunnitargaks olukorras, kus lihtsurelik ta sinna ülendab ja „sponsor” rahaliselt takka sunnib. Nii hakkab teadlane vastama ka metafüüsilist valdkonda puudutavatele küsimustele, kuigi ta on seal ebakompetentne vastama. Mingil (sageli religioossel) põhjusel usutakse, et teadlane kui spetsialist omab tervikust suurepärast ülevaadet. Kingsepp, politseinik, kokk ja arst on ka spetsialistid ning omas valdkonnas palju õppinud ja praktiseerinud. Mille poolest teadlane neist parem on ja elu paremini tunneb? Teadlane ei ole väljaspool oma eriala reeglina targem, kui mõni teine inimene.
Miks nii paljud pseudoteadlased pürgivad meeleheitlikult teadusliku tunnustuse poole? Tegu võib olla Newtoni kolmanda seaduse rakendumisega J. Kui nn tõsiteadus hakkab suruma, siis pseudoteadus surub vastu. Pseudoteadused ei ole iseenesest halvad. Vastupidi, nad on väga huvitavad, aga nende roll ei seisne teaduse matkimises (see kukub halvasti välja, labastades neid endid ja ka teadlasi), vaid uute tunnetusviiside otsimises.
Tõsiteadlased käituvad pseudoteadlastena, kui nad peavad ennast paremateks filosoofideks, kui filosoofid, kui nad usuvad, et hea teadlane on automaatselt ka tugev metafüüsik. Metafüüsika annab meile muuhulgas aimu tõe tunnetamise täiendavatest võimalustest, nt tõetunne, maailmas olemas olemise tunne jne, ent ei ole teadus selle klassikalises mõttes. Sest tal puudub praktiline teaduslik tulemusväärtus. Kummatigi võib see luua tausta tulevaste teaduslike hoiakute jaoks.
Inimlik on olla religioosne ehk mingis usuparadigmas ja teadlane on samuti lihtsalt inimene. Tõe teadvustamine aitab teadust muuta teaduslikumaks ja peatada selle allakäik majanduslik-poliitilise surve all.
Teadust ei saa ja ei tohi käsitleda umbisikuliselt, sest iga teadlane on isiksus ja looja. Mõistlik on püüelda laitmatuse, aga mitte täiuslikkuse poole, sest viimane on ilmselt ideaal ehk saavutamatu. Ideaalide taotlus põhjustabki äärmuslust, mida soovitas vältida juba Aristoteles. Täiuslikkuse taotlus võib lisaks kriitikameele vohamisele põhjustada võimetust nautida käesolevat hetke ja ka protsessi tervikuna. Kui lepime sellega, et maailm on ebatäiuslik, siis lepime sellega ilmselt ka enda osas ning õpime pingevabamalt otsustama, tegutsema ja tulemusi saavutama. Pole mõtet ennast milleski süüdistada, kui kõik endast olenev sai ära tehtud, sest kõik lihtsalt ei ole meie eneste teha.
Kui ma kahtlustan või lausa tean, et minu uskumused on võimelised muutma maailmapilti, siis kas ma julgen lähtuda sellest, mida ma aiman? Mida ma julgen aimata, teades, et vastutan oma loomingu eest? Kas peaksin püüdma aimata ainult seda, mis minust sõltub ja mis läheb kokku minu eetikanormidega. Paraku on võim nii sättinud, et teadlane saab aimata vaid grupi koosseisus ning isiklikku aimdust ei saa maailmapildiks kujundada ja realiseerida. Kui lähen grupiuuringusse, siis paraku tekib ka grupivastutus ja isikupära kaob.
W. James: oletagem, et mingi idee või uskumus on tõene. Millise konkreetse erinevuse toob see tõesus kaasa minu tegelikus elus? Mille poolest erinevad kogemused sellest olukorrast, kui uskumus oleks väär?
Ennu raamatusoovitusi
Bruno Traven „Surmalaev”
Albert Camus „Katk”
Robert Merle „Saar”
Voltaire „Mikromegas”
Karel Michal „Viirastused päise päeva ajal”
Arkadi ja Boris Strugatski „Tigu nõlvakul”
Śāntideva „Bodhitšarjāvatāra”